13. september 2010

Toomas Tarm: Tallinna maraton stimuleerib maratonijooksuga tegelema

SEB Tallinna Maraton tegi nii korralduslikult kui osavõtjate arvult väga suure hüppe edasi saamaks Suureks jooksusündmuseks. Ligi 1000 lõpetajat on selline number, mida keegi aasta tagasi loota ei julgenud ja maratoni jooksnute arv Eestis kasvab kindlasti sel aastal üle tuhande, mis tähendab 2,5-kordset kasvu. Kesklinnas jagus pealtvaatajaid piisavalt. Loodetavasti kasvab inimeste sporditeadlikkus ja -huvi sedavõrd, et neid jätkuks ka näiteks Pirita teele. Korraldajad olid selleks juba tänavu palju teinud, pannes iga paari kilomeetri taha mängima bändi, aga eks maratoni vaatamise traditsioon vajab veel arenemist.
.
Kugi ilm tundus suhteliselt ideaalne, jäid eliitjooksjate ajad just meeste osas veidi nõrgemaks loodetust. Pavel Loskutov võttis tulemusest koha mõttes maksimumi, möödudes neljandaks jäänud keenlasest viimasel paarisajal meetril. Ta arvas, et loodetust paar minutit nõrgema aja põhjustas niiske ilm ja kerge tuul. Ilmselt mõjutas see ka veidi liidergrupi tempot, sest mehed olid valmis jooksma aega alla 2:15. Loskutovi ja meie järgmiste meeste vahe on ligi 10 minutit, mis isegi maratonis väga suur. Kaotatu nõuab tohutut tööd ning pühendumust, et mõnel mehel 2-3 aastaga see vahe tasa teha ning Loskutovi praeguselegi tasemele küündida.
Positiivseks saab lugeda oma esimese maratoni jooksnud Kaupo Sasmini hõbemedalit. Tal läks vähemalt 3 minutit nn. koolirahaks. Pühapäevane maraton tõestas, et Sasmin on valmis jooksma aega 2:28 kanti, kust võimalik edasi liikuda päris optimistlikus võtmes. Mario Mustasaare pronks oli tubli saavutus. Medalikohale tõusis Mustasaar lõpukilomeetritega. Temalt ootaks tulemuse mõttes arengut, milleks ta minu hinnangul peaks tõstma oma põhikiirust lühematel distantsidel ja nendel sagedamini võistlema. Ka paar järgmist meest küll otseselt ei põrunud, aga kahjuks ei üllatanud positiivselt. Jooksugraafikuid vaadates paistab, et meie maratonimeeste jaks lõpeb 30. kilomeetril. Distantsi lõpuosas on kõigil väga suur ärakukkumine. Eks aeg ja järjepidev harjutamine on ainsad, mis aitavad seda viga parandada.
Naiste osas väga suuri lootusi Eesti jooksjatel ei olnud ja kõik läks ennustuste kohaselt. Medalid jaotati 3:10 tasemel. Kui arvestada, et Sirgid Valdre treenib hobi korras, Grete Tõnne on algaja jooksja ning Alma Sarapuu triatleet, siis praegu vähegi profesionaalset naiste maratonijooksu meil paraku ei eksisteeri. Erinevalt meestest ei näe ma momendil kahjuks kedagi, kes võiks aasta-paari jooksul jõuda ajani 2:45-2:50, mis oleks lähtepakuks jõudmaks kasvõi tiitlivõistlustele. Vähemalt on Tallinna maratoni näol nüüdsest kõikidel meie maratonijooksjatel juures üks stiimul alaga tegeleda ja areneda.
TOOMAS TARM,
Eesti Kergejõustikuliidu kestvusjooksu alarühma juht

Kommentaare ei ole: